Kuna olen siin oma kolmandat ootamas (viimane kuu), siis mõtlesin, et nagunii olen tööturu jaoks kadunud hing, et võiks siis midagi kirja panna ja oma energiat sõnade kaudu internetivarustesse suunata. Samuti oleks ju hea ikka mõte erksana hoida ja mitte ära täielikuks kodukanaks muutuda (haha, eksole).
Mis tunne on siis?
Ausõna, jube. Ma ei saa ise ka aru, kuidas ma sellesse olukorda sattusin, aga sattusin, näed. See polnud meil absoluutselt plaanis, kuid nüüd on selge, et umbes kuu aja pärast saavad Adeliine ja Aleksander omale väikese õekese (uh ütles nii, kuigi millegipärast on kuidagi selline kahtlane tunne, et kas ikka õekese, äkki hoopis vennake). Alguses oli raske selle mõttega harjuda. Mulle tundus, et Avol oli veel eriti raske. Mina olin nii valmis asuma taas tööle, mida ma armastan. Nüüdseks aga on selge, et minu senine töökoht sellisel kujul on kadunud, kui ma oma lastesaagaga ükskord ühele poole saan. Kuid see on ok ja mis seal ikka. Saatusel olid teised plaanid ning nüüd me oleme kõik neljakesi valmis ja ootame oma uut perekonnaliiget pikisilmi.
Korteriprobleem.
Oi see oli ikka õudne. Elasime ju selles 42 ruuduses uberikus, seinad hallitasid, ruumi ei olnud, naabritest rääkimata - ei olnud tore.
Õnneks on asjadel komme siiski laheneda ning nüüdseks oleme ennast uues kodus mõnusasti sisse seadnud (kuigi asju on ikka liiga palju igal pool. Kuidas me enne ära mahtusime - ei tea). Lastel on siin tore. Ruumi joosta on palju, minul on oma suure kõhuga samas raskusi ühest korteri otsast teise jalutada - siin on ikka tõesti vahemaad hoopis teised kui vanas korteris :) :) .
Niisiis, korteriprobleemi pole.
Rasedus.
EI. EI. EI.
Mina ei saa aru, mida need naised selle all mõtlevad, kes räägivad midagi raseduse nautimisest ja et see on nende ilusaim aeg elus jne. Loomulikult kellegi liigutusi tunda on imepärane tunne, kuid laias laastus on ikka tohutult raske seda kõhtu omada, minul ju kohe esimestest märkidest peale on lihtsalt võimatult paha olla kogu aeg. Lisandub nüüd lõpuotsas muidugi veel see, et magada ei saa, riided selga ei mahu, laste abisamine on äärmiselt piiratud, painduvus on suur ümmargune NULL, rääkimata pisematest hädadest, mida ma siin üles lugema ei hakka. Ma juba nii tahan sünnitada ja teda välja saada ja beebit juba nautima hakata, sest ausõna, siiani on olnud laste kasvatamine igati tore tegevus, rase olemine seevastu aga mitte. Samas mis on kogu asja juures ülimalt armas, on see, et mu lapsekesed musitavad ja kallistavad kõhukest mitu korda päevas ja ei lähe nad ühelgi hommikul lasteaeda ega õhtul voodisse ilma, et kõhutitale musi-kalli-pai teha.
Kas pole mitte armas?
Tänaseks siis minu suure sammu astumisest rohkem ei pajata.
Et mis suur samm - eks ikka see, et ma seda blogi siin pidama hakkasin. Olen ka moodne.
Head ööd!
